Mamma Mia ehk pulmad Umbrias / 15-11-2010
„Mamma mia!“ hüüatas Austria piirivalvur, saades teada meie reisi eesmärgi. “Koera lõbu pärast Itaaliasse…“, oli mees sügavas hämmingus.
Eks kulus minulgi aastaid veenmaks oma meest selles, et järjekordne paaritusreis Itaaliasse on siiski hädavajalik. See polnud kerge. Nimelt oli Ivar kaotanud igasuguse usu dogide sigivusse pärast vanema koera kahte ebaõnnestunud paaritust – üks neist Itaalias 5 aastat tagasi, teine Soomes, aasta hiljem. Nii tuli meil osta uus dogi, kasvatada ta üles ja vaadata kas heade eeldustega kutsikast tuleb ka piisavalt hea koer aretuseks. Ja tuli! Gotika täidab igati temale pandud lootusi. Heale emasele on aga vaja väärikat partnerit. Viimase 5 aasta jooksul polnud aga midagi selles osas muutunud – lähemalt kui Itaaliast ma peigmehekandidaate ei leidnud. Ja sealtki vaid 2 isast, kes tüübilt sobivad Gotikale. Ühte neist, Lord Del Bianello’t nägin tänavu Eurodog Show’l Tulln’is ja liisk oli langenud.
Laupäev, 15.10.2005
Viimaks olime jõudnud omadega nii kaugele, et reis võis alata. Veel paar päeva tagasi oli kõik lahtine. Polnud üldsegi kindel kas Ivar saab töölt 10 päeva puhkust või mitte ja teiseks kujunes e-kirjavahetus itaallastega spetsiifiliseks, kiiruselt ehk võrreldavaks lennupostiga. Nad lihtsalt ei loe oma e-kirju järjepidevalt või siis võtab neil vastamine vähemalt 4 päeva aega. Tagatipuks alustas mu vana hea Lonni, esmakordselt oma elus (koer on ligi 8 aastane), jooksuaega poolteist kuud varem kui tavaliselt! See tekitas lisamuret, et kas mu pensionärist ema temaga ikka hakkama saab…
Nii, et startisime mitte just kõige muretumas meeleolus. Ja ega järgmine ootamatus lasknud end kaua oodata. Läti piirile jõudes selgus, et auto tehniline ülevaatus on juba kuu aega aegunud. Pidevalt tööga ülekoormatud Ivaril oli selline pisiasi täiesti kahe silma vahele jäänud. Ei taibanud minagi kontrollida…Tuli sõita tagasi Pärnusse. Oli nädalavahetus ja kohti kus ülevaatust teha vaid paar, needki ainult poole päevani avatud, rääkimata järjekordadest. Hetkel mil meie päevinäinud Mercedes Benz testimisele läks mõtlesin, et oleks ikkagi väga mage kui mu aastaid ettevalmistatud projekt auto tehnilise rikke tõttu kriipsu peale saaks ja seda veel enne kui reis õieti alatagi on saanud! Tundsin vaata et füüsiliselt , kuidas mu närvirakud vaikselt kärbuvad.
„Teil vedas“, ütles ülevaataja kuivalt, „probleeme on tagumise vasaku piduriga, läbisite ülevaatuse täpselt funktsionaalsuse piiri peal“. Soovitas siiski piduriga tegeleda, ikkagi tagaveoga auto. Me muidugi ei maininud, et meil pole selleks kahjuks aega, kuna on vaja kohe Rooma sõita…
Sekeldused autoga võtsid ära pool päeva väärtuslikku sõiduaega. Esimesel päeval oli vaja veel läbida 725 km , et jõuda Poola. Ei ole just kõige meeldivam kütta autoga, mille pidurite korrasolek on just äsja kahtluse alla seatud, mis siis, et see sõites kuidagi tunda ei andnud. Ivar säilitas külma närvi musta huumori abil nentides, et ega me pidurdama ei lähe, sõitma ikka!
Vaatamata sellele, et terve Läti oli teeparandustööde käigus üles kaevatud, täitsime plaani ja jõudsime südaööl Wassilkowi. Isegi hotelli leidsime üles.
Pühapäev, 16.10.2005
Tõusta tuli varavalges. Ees ootas veelgi pikem sõidupäev kui eelmine, ei rohkem ega vähem kui 951 km, suurem osa sellest Poolas. Karm. Sõit nagu suusa klassikarajal – teedel kaubaautode poolt sissesõidetud vaod sees. Närviline liiklus, kõigil kiire, aga teeolud kehvad ja nii käis möödasõitudel paras vene rulett. Varssavist läbisõit oli ka omaette elamus. Poolakad nimelt panevad viitasid suurematele linnadele vahetult ärapööramise kohtadesse, mis nõuab kaardilugejalt kiiret reaktsiooni ning veelgi kiiremat autojuhilt. Kui pööramisega hiljaks jääd, satud jumal teab kuhu ning endisele teelahkmele naasmine on tükk tegemist, kaotatud ajast rääkimata.
Päeva pingeliseim hetk saabus aga hoopis Slovakkias, Trencini lähistel. Ühtäkki läks pimedaks, hakkas sadama ja ilmusid välja kaljud, mis varjasid ära nii kuu kui tähed kui ka asulate tuled. Oli kottpime. Linna jõudes kaotasime ära õige teeotsa Bratislava suunas ning tagatipuks suri auto mootor välja…Õnneks olime ennem kuidagimoodi bensiinijaama jõudnud. Täielik must auk. Mõtlesime, et siia me nüüd siis jäämegi, ei saa edasi ega tagasi. Arutasime juba mil moel ööd mööda saata, et siis hommikul autoabi tellida. Ettearvamatuteks juhtudeks oli meil olemas autoklubi Advance Exclusive pakett. Imekombel ei läinud meil seda aga vaja, sest peale pooletunnist seismist käivitus auto sama salapärasel moel kui seiskus! Ilmselt oli mootori väljasuremise põhjuseks kahtlase kvaliteediga bensiin viimasest Poola tanklast.
Järgnevad 175 km tundusid küll pikimad minu elus. Ivar oli autopiloodi peal, mina julgesin edastada vaid maantee infot – hirm kiirtee peale toppama jääda hingas kuklasse.
Südaööl jõudsime rampväsinuna Viini. Ivaril oli pingelisest sõidust „kahekordne kiiver“ peas.Tuli veel läbida orienteerumisrada „Otsi üles Etap hotell“. Selleks tormas Ivar viimases hädas metroosse, naastes sealt võidukalt telefoniraamatust rebitud linnakaardiga, mis paraku ei sisaldanud meile vajaminevat linnaosa…keegi oli selle juba ennem Ivarit välja tõmmanud…Leidsime inimese kes aimas vähemalt suunda, kuhu sõita. Õigel suunal leidsime bensiinijaama, ostsime sealt Viini kaardi ja saime kuldaväärt juhtnöörid äärmiselt asjalikult ning inglise keelt hästi kõnelevalt klienditeenendajalt.
Hetke pärast olime otsitava hotelli ees. Vaat see oli alles päev!
Esmaspäev, 17.10.2005
Eelmise päeva vintsutustest ikka veel oimetuna, otsustasime uut nädalat alustada rahulikumalt. Kuna Põhja-Itaalias polnud me ühtegi hotellituba broneerinud, polnud vaja ka nui neljaks kusagile sihtpunkti jõuda.
Pole veel rääkinud Idast (Gotika). Ida talus reisi suurepäraselt. Kui varemalt on probleeme olnud reisi peal söömise-joomise ja tualetiga, siis nüüd ei jäetud vahele ühtegi söögikorda, vahepeatustes joodi isegi vett ja asjaajamiseks kõlbas pea iga väljapakutud murulapp. Eks nüüd oli ka pissimisel hoopis tähtsam eesmärk kui muidu – jätta maha üle terve Euroopa pulmakutseid!. Rohkest lamamisest läksid küünarnukid punaseks, aga selle vastu aitas imehästi teepuuõliga määrimine.
Esmaspäev oli ilus päev, jäi aega ka reisi nautida. Kui 5 aastat tagasi tundusid Austria Alpid autoga läbides hirmuäratavad, siis nüüd oli juba ilus. Kahjuks ei saanud ma oma vaimustust eriti häälekalt väljendada, sest Ivari tähelepanu pidi jääma siiski kiirteele. Samas ei koonerdanud me sel päeval vahepeatustega, nautides Alpi päikest, kohvi ja struudlit , mis on sealkandis imehea ning hunnituid vaateid mägedele. Alpi lehmad elavad küll seitsmendas taevas!
Nii nagu Austria, tervitas meid Itaalia ilusa, päiksepaistelise ilmaga. Otsustasime ööbida Palmanovas , puhtast nostalgiast – siin sai oldud ka Lonniga eelmisel reisil.
Hotellipidaja vaatas huvitatult meie ID-kaarte ja sulas. “Minu naine on Narvast!“, teatas ta naeratades, „olen käinud nii Tartus kui Tallinnas, Pärnuski“. Maailm on väike!
Teisipäev, 18.10.2005
Äraütlemata meeldiv on ärgata hommikul värske saialõhna peale, avatud hotelliaknast kostmas kirikukellade kaja. Tore päeva algus!
Täna pidime jõudma Fontecchiosse, reisi sihtpunkti.
Ivar eelistas minna piki idarannikut väites, et niikuinii ta kiirtee peal kiiremini ei sõida kui tavatee peal. Pealegi olevat mere ääres parem vaade. Nõustusin, kuid tegelikult kujunes teekond suunal Venezia-Ravenna üsna üksluiseks. Tee kulges läbi tööstuspiirkondade ja oli isegi rahuliku sõidumaneeriga juhi jaoks liiga aeglane. Riminis siirdusime kiirteele ja andsime Ancona ja Pescara suunas tuld. Giulianovas keerasime sisemaale.
Abruzzo maastik on hingemattev – Gran Sasso d’Italia ahelik oma 1000m kõrguste järsakutega ning Apenniinide kõrgeim mägi Corno Grande, 2914m merepinnast. Mäeahelike vahele ehitatud sillal ummikus seistes, sõna otseses mõttes maa ja taeva vahel rippudes, jäi mulje, et vaatad televiisorist reisisaadet. Tundus kuidagi uskumatu, et see mida enda ümber näed ongi reaalsus. Puhta ilu keskelt suundusime pikimasse tunnelisse mida eales nähtud, ligi 20 km mäe sisemust! Kohati lausa klaustrofoobiat tekitav.
Hämardudes jõudsime L’Aquilasse, Itaalia külmimasse linna, asudes 720m kõrgusel merepinnast.Sealt oli Fontecchio kiviviske kaugusel, vaid paarkümmend minutit autosõitu. Olime ülimalt rahul, et jõudsime juba poole üheksaks kohale. Parkisime apteegi lähedale, matusebüroo ette nagu hiljem selgus ja helistasime Lordi omanikele. Andsime teada oma asukoha ja imestasime väga kui meid lähima tunni jooksul üles ei leitud. Fontecchio ju väike koht. Asi tundus kummaline. Sel ajal kui Ivar pikki telefonivestlusi pidas (itaallased ja nende inglise keel!), tammusime meie Idaga mööda ajaloolisi tänavaid nagu muuseumis ja otsisime sobilikku kohta pissimiseks. Ei leidnudki…
Kella 11-ks õhtul selgus karm tõde – me oleme vales kohas! Lord ja ta pere elavad hoopis Umbrias, Citta di Castello’s, kus on Fontecchio nimeline linnaosa… Citta di Castello’sse oli lühimat teed pidi üle 200 km. Tagasi L’Aquila’sse.
Teekonda Rieti’st Terni võiks iseloomustada nii – pidev serpentiin, juhipoolses küljes laiuv kuristik, täiskuu, surmahirm. Ivar vandus poognaid tehes, et oma järgmisel ringreisil palgaku ma endale Marko Märtin .Vaid mõnikümmend kilomeetrit, kuid elamus kogu eluks!
Ternist Perugiasse sai juba kiirteed pidi ja suhteliselt mägedevabalt, niisamuti Citta di Castello’sse. Pidime Patrizia ja Lucianoga kohtuma Cita di Castello lõunapoolse sissesõidu juures, mis oli aga teeremondi tõttu suletud. Tuli hambad ristis edasi sõita ning läheneda linnale põhja poolt. Kell oli 3.30 hommikul kui me oma järjekordsest asukohast teada andsime. Nelja paiku kohtusimegi Luciano ja Patriziaga, kes kogu see aeg olid ärkvel olnud ja meie käekäigu pärast muret tundnud. Patrizia avaldas kahetsust, et paaritusega ei jõua vist tegeleda ennem kui kell 9 hommikul…Hotelli jõudsime pool viis. Magamiseks jäi meil ei rohkem ega vähem kui 4 tundi.
Kolmapäev, 19.10.2005
Ida pulmapäeval tibutas vihma. Meeled olid ärevad. Olin just teada saanud, et Lordi esimene paaritus nädal tagasi polnud naturaalsel moel õnnestunud. Kusjuures paaritust assisteeris Itaalia tuntud dogikasvataja, suurte kogemustega Alberto Malaguti (kennel Del Castello Delle Rocche).See tekitas vastakaid tundeid. Ühelt poolt tegi rõõmu järjekordne teede ristumine Albertoga, sest just tema kennelis käisime 5 aastat tagasi Lonnit paaritamas. Teisalt oli selge, et kui isegi Albertol ei õnnestunud oma koerale ja Lordile armastuse tehnilisi üksikasju arusaadavaks teha, siis ei suuda seda küll keegi. Noored peavad ise hakkama saama. Ja loota sai vaid armastusele esimesest silmapilgust. Tõtt öelda oli sedagi raske ette kujutada, sest siiani oli Idale muljet avaldanud vaid üks isane dogi Moskvast, teistesse suhtus põlglikult…
Kohtumine Lordiga algas tavapärase põrinaga Ida poolt, nii moe pärast, tundus mulle. Põrin läks aga sujuvalt üle ülevoolavaks kekutamiseks ja peagi lendles noorpaar ülimas üksmeeles roosipeenarde vahel ringi. Kivi langes südamelt, Idale Lord meeldis!
Ja Lordil tahtmist jagus, isegi liiga palju! Suurest erutusest läks peigmehel kõht lahti. Pruunid käpajäljed löödi ordenina pulmaautojuht Ivari valgele kampsunile.
Otsustasime võtta noortel hoogu maha ja viia paar uuesti kokku alles õhtul. Ehk tsiteerides klassikuid : „Ideaalne paaritus toimub kiirelt.“ /Ettore Binini
Ja nii ka oli. Õhtul piisas vaid Lordi ühest entusiastlikust hüppest ning kõik võisid kergendatult hingata. Õnnestus!
Patrizia ja Luciano särasid rõõmust, eks see oli neilegi suureks pingelanguseks.
Oli, mida tähistada. Õhtu kulmineerus tüüpilises Itaalia restoranis parimate antipastade ja pastadega. Elagu noorpaar!
Neljapäev, 20.10.2005
Sel päeval oli meil kindel plaan minna linnaga tutvuma, võtta Ida kaasa ja lõõgastuda ennem õhtust uut pulmatantsu. Iidne Umbria linn Citta di Castello, algse nimega Tifernum Tiberinum jäigi aga avastamata, sest ilm kiskus ikka täitsa vihmaseks ja meil ei olnud taipu soojale maale minnes isegi vihmavarju kaasa võtta. Poodi ei saanud ka minna, sest peeti siestat. Tagasihoidliku ringi vanalinnas siiski tegime. Ennem õhtust aktsiooni põikasime veel läbi Sansepolcro’st, kus Luciano pidas väikest gastronoomiapoodi. Kaasa sai valitud 2 kastitäit Itaalia hõrgutisi ja veine Luciano enda soovitustel ja sõbra hinnaga.
Patrizia ja Luciano on suurepärased inimesed! Ega muidu poleks Ettore Binini usaldanud oma parimaid koeri sellesse peresse.Hetkel elab selles toredas kodus 4 Del Bianello dogi – Lord, tema 2 õde ja nende ema. Lisaks veel emane arlekiin Della Baia Azzurra’st. Luciano on dogikasvatuse vaimne promootor, inimene „passiooniga“ nagu Patrizia toonitas, Patrizia ise aga hoolitseb tagasihoidlikult asja praktilise poole eest. Ettore Binini’sse suhtutakse kui vaieldamatusse gurusse, alati epiteediga Mister, isegi jutu sees, veinipokaali taga.
Itaallastest õhkub üldse erilist suursugusust, ilma liialdamata. Kui neil on midagi väärtuslikku, mille üle uhkust tunda, siis seda ka täiel rinnal väljendatakse. Selles peres olid uhkuse märgiks koerad, kes olid tõesti suurepärased! Ja kui sul õnnestub võita itaallase sümpaatia, siis koheldakse sind ülima südamlikkusega! Mulle tundub, et meil see õnnestus, keelebarjäärile vaatamata. Luciano ei rääkinud inglise keelt üldse, vist üht-teist sai aru.Patrizia käis sõnaraamat peos ja oli nii püüdlik, nii püüdlik, üritades meist aru saada, iseend arusaadavaks teha ja dialoogi ka Lucianole vahendada. See polnud kerge. Armastatud teemal „Dogid“ polnud tihti üldse sõnu vaja, piisas fotodest, žestidest.
Patrizia ja Luciano kodu oli põnev, keskaegne, renoveeritud kivimaja, mis asetses kõrgel mäeveerul, taamal metsased nõlvad – ideaalne koht dogikasvatuseks! Madala autoga aga raskesti ligipääsetav nii, et vaid Jeep’iga külalised teretulnud on, viskas Patrizia nalja. Interjöör oli väga maitsekas – krohvimata kiviseinad, sopilisus, õdus valgus. Majast õhkus ajalugu. Ivarile hakkasid kohe silma väärikust lisava tolmukihiga veiniriiulid ja laual suured, portselanist, kohaliku meistri poolt valmistatud dogikujud, veel suuremad põrandal. Koerad elavad puurides, nii õues kui siseruumides ja saavad ka aias vabalt joosta. Idale tehti erand ja ta lasti tuppa nahkdiivanile istuma.
Sel õhtul paaritada ei õnnestunudki. Valmisolek oli küll mõlemapoolne, aga saades haiget, Ida enam Lordi saba alla ei lasknud. Kaalusin, kas teha kunstlikku paaritust või mitte ja otsustasin piirduda ühe naturaalse paaritusega. Loodan, et see oli õige otsus. Igaks juhuks jätsin oma hinnalise spermaveo konteineri Patrizia poole, mine tea…Aga kutsikad sünnivad armastusest ja me kõik olime seda meelt, et konteineri abi meil vaja ei lähe! Ühed südaöised pizza’d selle peale!
Reede, 21.10.2005
Jõudis kätte aeg Selvi’de perega hüvasti jätta ja koduteele asuda. Meile pannakse veel kaasa kotitäis kastaneid ja õpetussõnad , kuidas neid valmistada. Ciao Patrizia ja Luciano, arrivederci! Peame sidet!
Tagasiteel naudib juba Ivargi Umbria ja Ida-Bologna maalilisi vaateid. Piloot on saavutanud tippvormi. Üritan kangelaslikult kapuuts peas läbi avatud autoakna udusse mähkunud mägesid pildistada.
Meil on ees veel üks tähtis visiit. Külastame Faenza’s Ettore Bininit ja tema kennelit Del Bianello. Kenneli assistent Andrea on meile tõlgiks. Raske on kirjeldada neid tundeid mis mind valdasid nähes vanameistrit ja tema elutööd. Olen aastaid tema koeri pildi pealt imetlenud, aga tegelikkuses oli vaatepilt veelgi võimsam. Binini arlekiinid võtsid mind keeletuks! Kõrget kasvu, massiivsed ja samas elegantsed – kuidas see küll võimalik on? Enamasti muutuvad suured dogid rohmakaks, tooreks ja kaotavad liikumise kerguse. Binini arlekiinid on suurepärase liikumisega, skulptuurse pea ja kauni kaelaga.
„Koeral võib olla korrektne kehaehitus , aga kui puudub tõule iseloomulik pea ja kael, siis pole ta dogi“, nendib Ettore. Olen temaga täiesti nõus. Jutu käigus esitab Binini mulle kavalaid küsimusi, jääb mulje, et meister testib mind. Üritan olla tasemel. Samas ei tekita see pinget, tunnen rõõmu mõttekaaslusest ja võimalusest jagada oma vaimustust . Binini silmis on see säde, mis paljudel tänapäeva koerakasvatajatel on kaduma läinud. Lisaks kirele on Binini edu pandiks aretustöös ka reaalteaduslik haridus, mees teab täpselt mida teeb ega looda vaid õnnele. Lisaks aastakümnetepikkune kogemus. Olen inspireeritud!
Binini tunnustab minu raskuste trotsimist, kuid paneb ette, et odavam oleks mul siiski isane koer aretuseks osta kui mööda ilma ringi sõita. Näitab mulle suurepärast isast mantelkutsikat ja lubab selle mulle anda juhul kui Ida kutsikaid ei saa. Ida ja Lordi paaritus pakkus aga Ettorele tõsist huvi. Palus kindlasti teada anda kui kutsikad sünnivad.
Signor saadab meid oma autoga õigele teeotsale, viipab hüvastijätuks ja mind valdab sügav tänutunne.
Tagasi koju, 22.10. – 24.10.2005
Hotell Roma eest Palmanovas haaran mälestuseks kaasa hiigelsuure seedrikäbi. Veel kiire pissiring rohelusse, mille leidmisega me nii suurt vaeva nägime. Suuri koeri linnas näha pole ja väikesed käivad häbenemata keskväljakul omi asju ajamas.
Üle mitme päeva paistab jälle päike. Kuldne sügisilm saadab meid üle Alpide. Mägedest allatulek vallandab ööpäeva kestva peavalu – tagasi maa peale! Viinis tibutab vihma. Etap hotellis unustatakse meilt sisse kasseerimata koeratasu – 2 eurot. Kuulu järgi küsitakse Eestis koera ööbimisvõimaluse eest 16 eurot…
Seekord jätame Slovakkia vahele ja sõidame läbi Tšehhi. Igavam, aga turvalisem.
Poolas, inimtühjas, nurgataguses restoranis pakutakse meile niivõrd hõrku viini šnitslit, et mu peavalu kaob. Solkbensiinijuhtum sai ühes sellega unustatud.
Tundus, et meid oli juba piisavalt palju proovile pandud ja nii kulges tagasitee koju probleemitult.
Eesti võttis meid vastu läbilõikava külmaga. Viimase 10 päeva jooksul olid aastaajad vaheldunud filmiliku kiirusega. Ja mitte ainult aastaajad. Olime saabunud tagasi 7 maa ja mere tagant!
Paar päeva hiljem saan härra Bininilt liigutava kirja. Ta tänab mind visiidi eest ja avaldab kahetsust, et tihe ajagraafik ei võimaldanud kauem vestelda armastatud tõust. Vanameister tunnistab üles, et oli mind testinud, minu „passiooni“, huvi ja teadmisi. Paistab, et läbisin testi!
Olen väga õnnelik, et kohtusin selliste inimestega nagu Ettore, Luciano ja Patrizia ja nägin tõelisi dogisid. Juba sellepärast tasus nii pikk reis ette võtta. Ja kui kõige selle krooniks sünnib jõuluks põnev pesakond, siis on nähtud vaev end kuhjaga tasunud. Loodan, et Fortuna on seekord meiega!
Katrin Kirst