Pikk tee viini šnitslini / 15-11-2010

Mõte minna Euroopa Võitja näitusele Tullni küpses kaua.Jõululaupäeva õhtul,lõputuna näival teel Moskvasse (ja sellest juba ajakirja järgmises numbris) hakkas Valeria, minu koera kasvataja, vaikselt töötlema: ”Noh, Ivar ja Katrin, suvel puhkame ka? Võiks teha väikese ringreisi Euroopas. Juuni alguses Austriasse Eurodogile, sealt edasi Prantsusmaale dogiklubi erinäitusele, siis Itaaliasse Interclub’ile…” Ivar, minu mees, kahvatas. ”Kolme näituse vahepeal tuleb mul veel Pihkvas erinäitus korraldada, ei tea, Belgiasse vist sel aastal ei jõua…”, lisas Valeria tarmukalt. ”Peaasi, et auto vastu peaks”, lõpetas Valeria oma monoloogi.

Olgu öeldud, et vaene Nissan buss lagunes vahetult peale Moskvast naasmist. Nii jäi plaani vaid Austria.

Nii mõnigi praktilise meelega eestlane küsis, et milleks ma Tullni lähen. Sportlikku huvi iga hinna eest võita mul polnud. Läksin peamiselt lootuses näha Euroopa parimaid dogisid ja nende kasvatajaid, keda senini suures osas vaid virtuaalselt olen tundma õppinud. Praktiline eesmärk oli ka – teha viimased korrektuurid Ida paaritusplaanidesse, sest oma silm on ikkagi kuningas.

Ettevalmistused

Kuna Valeria mikrobuss lagunes ära, pidi igaüks ise vaatama kuidas Tullni jõuab. Ivaril oli parasjagu hullumeelne tööperiood nii, et oma autoga ei saanud ka minna. Olin juba valmis loobuma. Igaks juhuks saatsin kirja Miliam Reisidele. Ja oh imet, oligi alles üks vaba koht. Nõuti aga puuri, millega ei olnud arvestanud. Esiteks, mul polnud puuri ja teiseks tundus see algul ikka hirmsa ahistamisena. Olin ju siiani liinil Tallinn-Pihkva suhteliselt vabalt reisinud – ilma suukorvita, rihmaots sümboolselt peos. Viimaks veensid mind argumendid, et puur on eeskätt vajalik koera turvalisuse huvides. Kiirteede peal sõit ikkagi. Kust aga leida nii suur puur kuhu mu tugevalt üle keskmise turjakõrgusega saksa dogi sisse mahuks? Selgus, et Eestist ma sellist puuri ei saa. Appi tuli sõber Monica, kes tellis vajamineva puuri Soomest. Maili mõõtmised andsid lootust, et puur ka kuidagimoodi bussi ära mahub.Mõõdud mõõtudeks, aga tõelist aimu puuri gabariitidest sain alles siis kui Monica mulle helistas ja kurtis, et pole kindel kas puur ta autosse ikka mahub ja pagana raske on ka… Mingi ime läbi venitasime puuri ikkagi tuppa, teisele korrusele, kuigi algul tundus, et ehk oleks mõistlik aeda jätta, ei peaks pärast uuesti välja vedama. Silme ette kerkis halenaljakas pilt sellest kuidas ma Austrias üksinda puuri, dogi ja kohvritega ringi kikerdan.

Minule ootamatult selgus, et ööbimine hotellis on kahestes tubades. Loomulikult polnud keegi vabatahtlikult nõus dogiga ühes toas olema… Nii pidin ma kas üksi kahese toa kinni maksma või kedagi veel reisile kaasa võtma. Kuna kulutused olid niigi ülepea kasvanud, asusin ”kennelitüdrukut” otsima, kes aitaks mind ühtlasi asjade tarimisel ja koera hoidmisel. Õnneks leidis minu ja mu koerte hea sõber Katrin nädalakese vaba aega ja oli nõus mind aitama ning kitsaid bussiolusid taluma, boonuseks odavam hind.

Läheb sõiduks

Kolmapäeva varahommikul tuli kodinad peale laadida ja Balti jaama suunduda.Hämmastav, kui palju asju võib ühel koeral olla kui reisima läheb! Sadas vihma.Olin vist ainus esmareisija. Teised, nii koerad kui omanikud, olid juba vanad kalad. Tänud Siretile, kes aitas puuri bussis üles panna! Polnud aimanud, et puurid nii tihkelt üksteise vastu pressitakse. Ei tea kas kehvema kvaliteediga puur pingele vastu oleks pidanudki. Seega olid koerad praktiliselt ninapidi koos, varbsein vaid vahel, mis eeldas koerreisijalt tugevaid närve. Osaliselt sai silmsidet küll puurikattega vältida, kuid koerte sisse-välja käies, kitsas vahekäigus, pandi koerte närvid tugevalt proovile.Kuid eks harju kõigega. Ka sellega, et pissipeatustes tuli meil Ida bussi sõna otseses mõttes tõsta, sest ta ei olnud nõus vabatahtlikult mööduma endast kümme korda väiksematest, aga seda innukamalt sõimlevatest puudlitest.

Kuna istekoht oli bussi teisel korrusel ja Ida, esimest korda elus puuris reisivana all, siis pidin paratamatult üles-alla heebeldama, et näidata Idale, et ma ikka olemas olen. Vahepeal ronisin tema juurde puurigi ja leidsin, et nii on isegi mugavam kui ülakorrusel inimeste seas istuda. Siinkohal soovitan – kui te just ei oma piisavalt suurt puuri kuhu oma koeraga kerra tõmbuda, muretsege pikkadeks bussireisideks kindlasti kummist peatugi!Piiripunktides üritasin siiski aegsasti puurist välja ronida, et ei tekiks kahtlusi inimsmuugeldamises…

Mis veel? Kui seda Poolat vahepeal poleks, oleks Lääne-Euroopa käegakatsutav!

Viin

Viini jõudsime ööhakul. Dogiomanikul on vähemalt üks eelis – pole vaja koera näituse eelselt vannitada-kuivatada-kammitada. Suur osa reisiseltskonnast aga just nii oma esimese öö Etap hotellis veetis. Jääb üle vaid imetleda neid inimesi kes suudavad niimoodi, öö läbi magamata, minna, särada ja võita!Suurepärane!

Ida võistles alles kolmandal näitusepäeval. Nii jäi meil piisavalt aega kohanemiseks.

Austerlased olid hirmsasti vaeva näinud ja hotelli venekeelseid (!!!) hoiatavaid silte täis kleepinud palvetega, et ärgu jäetagu koeri üksinda tuppa lõugama jne. Need manitsused mõjusid vist küll ainult eestlastele, kes suures hirmus hotellist välja visatud saada, korjasid koridoris igaks juhuks üles ka tundmatu päritoluga junne. Tubades hädaldavaid koeri jagus, aga ju ei ületanud kostev hala personali taluvuse piire nii, et polnud küll näha, et kedagi oleks sellepärast elimineeritud. Koertest oli ainult kahju.

Ilm oli ka palav nii, et juba 2 tundi väljas jalutamist oli musta värvi Ida jaoks liig mis liig. Nii on minu muljed Viini linnast üsna kasinad. Nagu sportlane võistlusreisil. Plaaniline linnaekskursioon jäi liiga lühikeseks ja eks kultuurikiht oli ka liiga paks, et piiratud aja jooksul sealt läbilõiget teha. Loomareis on ikkagi loomareis, pole midagi teha. Ehk tuleb ka aeg mil saab Viini naasta…

Näitusest

Näitus toimus Viini lähistel, Tullni väikelinnas.Teel Tullni bussiaknast välja vaadates sain ka kõige rohkem aimu Austria elu-olust. Suurlinnad on kõikjal ühesugused, Viin liiatigi veel suures osas immigrantide linn. Sünnipärane austerlane eelistab elada väikelinnas või maal. Tulipunased moonipõllud, mäed, teepeenrad roosidega, päkapikumajad – idüll.

Kuigi näitus oli suur, kolmele päevale jaotatud, kataloogi järgi osavõtjaid üle 10.000, ei tundunud asi kohapeal olles nii mastaapne. Territoorium oli piisavalt suur ja korraldus nii hea, et mingeid troppe ja järjekordi kusagil ei tekkinud, vähemalt mina ei näinud.Osa ringe olid sisehallides, osad väljas.Dogide ring oli väljas. Õnneks oli Saksamaalt uus tsüklon tulnud ja suurema kuuma minema peletanud, nüüd tekkis muidugi vihmaoht.

Esimene inimene keda ma ringi numbri järele minnes kohtasin oli Alberto Malaguti, kenneli Castello Delle Rocche omanik! Viimati käisime tema juures 4 aastat tagasi oma vanemat dogi paaritamas. Aeg lendab.Liigutav taaskohtumine igatahes! Taamal kõndis , kummikud jalas, vihmakeep seljas ei keegi muu kui Ettore Binini – dogimaalima vaieldamatu korüfee. Ja Pellegrini Alberto. Itaalia VIP’id olid kohal. Registreeritud dogide arv jäi aga üllatuslikult väikeseks, vaid 137.Ei tea kas oli põhjuseks kohtunike valik. Emaseid oli hindama palutud dogiringkonnas suhteliselt tundmatu, Sloveenia päritolu Stefan Sinko, kes ise kasvatab inglise buldoge. Horst Kliebenstein Saksamaalt, paljudele juba tuttav dogikohtunik, hindas isaseid. Ausalt öeldes on kaunis ebamugav jälgida näitust kui emaseid ja isaseid hinnatakse eraldi ringides ja samaaegselt. Eriti kui veel ise osalema pead. Siinkohal suured tänusõnad ”kennelitüduk” Katrinile, kes Idat hoides võimaldas mul mingilgi määral näitusest osa saada.

Kohale jõudis ka Valeria, Ida poolõe Puljaga. Venelased olid läbi teinud tõelise kadalipu Poola piiril. Üle 300 vene koera peeti arusaamatutel põhjustel tollis kinni üle 24h! Paljud ei jõudnudki õigeks ajaks näitusele. Pulja sai ilmselt stressist ägeda kõhulahtisuse. Mine ja sära siis!

Minul jätkus vaid silmi kahe dogi jaoks, kelle juba väljaspool ringi teiste hulgast välja peilisin, näo järgi kenneli ära tundsin ja selle üle siirast rõõmu tundsin – aastatepikkune töö internetis on vilja kandnud. Mõlemad, õde-venda, tulid ka Euroopa juunioride CH-ks. Bravo!

Pulja jäi juunioride klassis (emased arlekiinid) teiseks. Kõhutõbi jättis oma jälje. Euroopa juunioride CH-ks tuli Venemaal elav, Alberto Malaguti kasvatatud Urania-A Del Castello delle Rocche. Euroopa CH-ks tuli ka Dainora Sudeikiene arlekiin isane Ulona’s Des Terres De La Rairie (kasvataja Labrousse) Leedust! Venelased viisid koju parima emase veterani tiitli – arlekiin Frenrish Fraid Santana.

Nüüd siis Ida. Oli täiesti konkurentsivõimeline. Jäi avaklassis kahe Itaalia sinise liini musta järel kolmandaks. Mina olin rahul, Valeria mitte. Tema arvas, et võinuks teiseks tulla. Kirjeldus oli hea. Rohkemat ei osanudki loota. Ida ringis olles lõi telgi katus peakohal lõgisema, millepeale koer ehmatas ja tahtis ringist välja joosta. Valeria sai ta siiski pidama. Võib-olla see intsident maksiski koha, ei tea.

Euroopas kasutatakse teadupärast laialdaselt duubel-händlerlust. Katrin oli igatahes sügavas hämmingus kui ringi ääres kassi hääli tehti ja mänguasju piuksutati, koera nimepidi hüüdmisest rääkimata. Kõik on lubatud. Isegi händleri vahetus keset esitlust. Minul piisas vaid ringist piisavalt kaugele minna, et Ida end ise Valeria käes ilusti trimmi tõmbaks – kogu kunst.

Antagu mulle andeks, et ma kõiki tulemusi ei tea ja ei saa ka seetõttu kirja panna!

Korjasimegi kodinad kokku ja lubasime endile restoranis hiigelsuured viini snitslid. Üks õige viini snitsel peab olema praetaldriku suurune. Oma osa sai Idagi – tasus ikka Tullni tulla! Sacheri kooki me talle ei pakkunud, liiga magus, tõesti.

Epiloog

Tee viini šnitslini oli pikk ja vaevarikas, kuid siiski tulemuslik. Ida paaritusplaanid said paika pandud. Olgu tervitatud Itaalia!

Katrin Kirst